Miina Härma (1864–1941) oli teerajaja. Ta oli esimene eesti soost naishelilooja, esimene naisorelikunstnik ja esimene naisdirigent, üks esimese sinimustvalge lipu õmblejatest. Ta õpetas maailma esimeses eestikeelses gümnaasiumis aastatel 1917–1929 ja valiti 1939. aastal esimese naisena Tartu Ülikooli audoktoriks. Ta on valitud 20. sajandi 100 Eesti suurkuju hulka.
Miina Härma muusikaline pärand on lugupidamist vääriv – ta kirjutas üle 200 koorilaulu, oli dirigendiks kõikidel üldlaulupidudel, tema Karl Ferdinand Karlsoni sõnadele loodud „Tuljak“ kõnetab igat eestlast tänapäevalgi. Miina Härma „Tuljakule“ lõi tantsusammud Anna Raudkats ning sellisena on see iga üldtantsupeo grand finale.
Laulupidu 1928.a. dirigendipuldis Miina Härma., AM_12853:145 F 11687:145, Eesti Ajaloomuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/2039983
DP ja pre-IB õppekäik Ida-Virumaal
õppekäiksündmus
Pre-IB ja DP klassid said esimesele perioodile panna ilusa punkti reisiga Ida-Virumaale, kus seigeldi Kotka matkarajal ning külastati Eesti Kaevandusmuuseumi Kohtla-Nõmmel. Alustasime matkaga hommikuses härmatunud Kaasiku soos. Ilm oli ilus ja tuju hea ning miski ei ennustanud, milliseks seikluseks see matk kujuneb. Kohe, kui jõudsime laudteele, sai selgeks, et kuiva jalaga pääsevad vaid need kaks inimest, kes olid kummikud jalga pannud – laudtee oli kohati üle 10 cm vee all! Samas tuju see alla ei tõmmanud ning soost välja pääsedes kulges ülejäänud tee võrdlemisi rahulikult. Vaid lõpus sai veel veidike adrenaliini, kui tuli valida märjema ringiga mineva raja või väga järsu laskumisega liivase otsetee vahel. Võite arvata, kumba varianti rohkem kasutati. Et jalad märgades saabastes/tossudes saaks veidi hingata, tegime peatuse Iisaku Grossi poes, kus nii mõnigi sai endale uued ja sokid ja ka sussid, milles oli pärast mõnus tagasi Tartusse sõita. Kaevandusmuuseumis tegime kiire lõuna ning seejärel saime selga joped ja pähe kiivrid ning suundusime maa alla. Giid ja endine kaevur Jüri tutvustas meile nii põlevkivi kaevandamise ajalugu kui ka selleks tööks vajalike masinaid ning tööriistu. Saime sõita rongiga, katsetasime kadestusväärset ventilatsiooni ning üritasime tunnelites mitte eksida ja/või pead ära lüüa. Enne ärasõitu saime uudistada väljas seisvat kaevandustehnikat ning tegime koos pildi Eesti suurimas kopas. Päev oli väga meeleolukas ning tagasiteel tegi vähemalt pool seltskonnast ühe magusa uinaku. Kindlasti jääb selline reis pikaks ajaks meelde ning tahaks uurida, mida Ida-Võlumaa veel pakub.