Härmatise tantsijad Peeter Karl Mõtsküla, Triin Punab, Mirtel Tähepõld, Henry Jürgenson, Nora Kork, Koit Helger Panksepp, Agnes Tuule Nöps ja Uku Andreas Reigo ning rahvatantsu õpetaja Anita Kreen osalesid Eesti delegatsiooni koosseisus 1.–10. märtsini Nepaalis toimunud XII rahvusvahelisel folkloorifestivalil. Rahvatantsijaid saatsid Janika Kaljula ja Eda Lemberg.

Siit saad lugeda nende reisikirja 1. osa:

Meie käänuline reisiteekond sai alguse udusel varahommikul Tartu bussijaamas. Läbisime vapralt nii Tallinna kui Istanbuli lennujaama ning võtsime viimast 7-tunnisest öölennust Katmandusse. Väljamagatud öö asemel pakkusid meile meelelahutust lennuki pardal olevad ekraanid ja pakendatud veetopsid. Lennureisile järgnevad kaks päeva möödusid pealinna mõnusid nautides. Härmatise meeskond sai tuttavaks Katmanduga – küll õppisime kohalike kombel kauplema, küll nägime tänavatel liikuvaid kirevaid inimesi, mootorrattaid ja koeri, küll tegime esimesed avastused intrigeeriva arhitektuuri ja elukorralduse osas. Igatsust koduse vee ja õhu järele ei paistnud tulevat – uut ja huvitavat oli rohkesti. Eks uut ja huvitavat pakkusime ka meie kohalikele – ikka ja jälle paluti ebamaiselt pikkadelt sinisilmsetelt turistidelt pilti. Esimene giidituur viis meid värviliste lipukestega ehitud Swoyambhu Mahachaitya templikompleksi. Siin ja ka edaspidi hakkas meile silma jääma nepallaste tohutult suur sallivus. Pildilolev templikompleks on korraga pühamu nii budismi kui hinduismi järgijatele ning meiegi tundsime end seal oodatu ja väärtustatuna. Sel päeval saime osa ka kohalikust loodusest, kui Henry joogile seadis sihi uudishimulik ahvipärdik. Lugejale jääb mõistatamiseks, kuidas olukord lahenes. Juba järgmisel päeval toimus festivali esimene paraad ning ametlik avamine. Tuleb tõdeda, et meile tuttavast laulu- ja tantsupeo rongkäigust oli kogemus… erinev. Sama soojad südamed ja säravad naeratused tervitasid meid hoopis kitsamatel tänavatel tihedama liikluse keskel. Seejärel oligi käes reisi esimene võimalus jagada eesti rahvatantsu laia ilmaga. Sel päeval sai meile kõigile täpselt selgeks, kuidas nepallaste rahulik meel kandub üle nende graafikutesse. Agnes sai näiteks paelad juustesse alles parklas, loetud minutid enne kontserdisaali jõudmist. Rahvatantsijate avanumbriks valiti hoogne ja lustakas „Pärast hommikusööki”. Teistest riikidest jäi säravaim esmamulje just India, Austria ja Poola tantsudest, kusjuures iga kultuuriruum oli üdini omanäoline. Kasutasime ka võimalust oma lemmikutega pärast kontserti Eesti plakati ees pilti teha. Selleks et festivalist saaks osa võimalikult suur osa Nepali rahvast, asusime me tublidest tantsijatest tulvil autobussis teele järgmisel hommikul juba kell 5, et Ghorahi linnas „Tuurit-tuuriti” ja „Kaera-Jaaniga” esineda. Himaalaja mägede vahel kuumaastikku meenutaval teel julges isegi kõige visam bussijuht sõita vaid kiirusega 25km/h. Ainus mälestus 20-tunnisest bussisõidust on võidukas saabumine hotelli, kus meie segiraputatud pead koheselt patjadele langesid. Buddha sünnikohast, seiklustest imekaunis Pokharas ja tuliuutest maitseelamustest saab lugeda juba nädala pärast, seniks – Namaste!