Miina Härma (1864–1941) oli teerajaja. Ta oli esimene eesti soost naishelilooja, esimene naisorelikunstnik ja esimene naisdirigent, üks esimese sinimustvalge lipu õmblejatest. Ta õpetas maailma esimeses eestikeelses gümnaasiumis aastatel 1917–1929 ja valiti 1939. aastal esimese naisena Tartu Ülikooli audoktoriks. Ta on valitud 20. sajandi 100 Eesti suurkuju hulka.
Miina Härma muusikaline pärand on lugupidamist vääriv – ta kirjutas üle 200 koorilaulu, oli dirigendiks kõikidel üldlaulupidudel, tema Karl Ferdinand Karlsoni sõnadele loodud „Tuljak“ kõnetab igat eestlast tänapäevalgi. Miina Härma „Tuljakule“ lõi tantsusammud Anna Raudkats ning sellisena on see iga üldtantsupeo grand finale.
Õppereis Austria pealinna Viini
õppereisvõõrkeeled
21.–24. aprillini toimus valikaine “Keele-ja kultuuripraktika välismaal” raames õppereis Austria pealinna Viini. Reis andis saksa keele õppijatele võimaluse koolis õpitut päris elus näha ja tunnetada. Esimesel päeval käisid õpilased kunstinäitusel “No Feeling Is Final. The Skopje Solidarity Collection”, kus giid tegi saksa keeles sissejuhatuse. Järgnevalt külastati Austria Aarete kambrit (Kaiserliche Schatzkammer) ja loodusajaloo muuseumit, kus oli võimalus oma silmaga näha Willendorfi Veenust. Järgnevatel päevadel külastati veel Viini Hispaania Ratsakooli treeningut, Schönbrunni lossi, loomaaeda ja tehnikamuuseumit ning Albertina muuseumit. Härmakad veetsid mõnusa õhtu Wiener Akademie orkestris viiulit mängiva Lisanne Altroviga, kes rääkis lähemalt enda valdkonnast ja tegemistest. Lisanne on võtnud südameasjaks klassikalise muusika populariseerimise noorte seas ja tegeleb muusikapsühholoogiaga (lavahirm ja ärevus). Õpilased õppisid tundma suurlinna ühistranspordisüsteemi ja lahendasid erinevaid situatsiooniülesandeid (näiteks grupi juhtimine õigesse punkti õigeaegselt, söögi tellimine, ajaplaneerimine). Õppereisi korraldasid õpetajad Maigi Varusk ja Alla Vinitšenko.
10.b õpilane Riin Värton kirjutab: “Meeleolukas reis seljatatud, öösel nii bussis kui lennukis lugematuid tunde loksutud, oleme kindlasti kõik kogemuse võrra rikkamad. Käisime paljudes kohtades, sealhulgas näiteks vahvas loodusmuuseumis, kuhu sattusime pool-kogemata, Schönbrunni lossis, kus osavamad said audiogiidiga saksa keeles kuulamist harjutada, aga näiteks ka loomaaias, kus saime peale lehmade ja kitsede vaadata ka lõvisid ja orangutane… Viinis käies jäid silma järgmised asjad: – pühapäeval on seal täpselt 3 toidupoodi heal juhul lahti; – gelato on pea igal tänavanurgal olemas, tänavatoit samuti. Üldjoontes väga maitsev; – isegi, kui saksa keel on küll katkiselt, kuid arusaadavalt räägitult suus, vastatakse kassas teile ilmselt siiski inglise keeles; – arhitektuur on midagi erakordset, mitmetest sajanditest leidub erinevaid kunstiteoseid just majade näol; – muuseumid on alaealistele kõik tasuta(!), sest riigis soositakse noorte osalust kultuuriruumis.