Miina Härma (1864–1941) oli teerajaja. Ta oli esimene eesti soost naishelilooja, esimene naisorelikunstnik ja esimene naisdirigent, üks esimese sinimustvalge lipu õmblejatest. Ta õpetas maailma esimeses eestikeelses gümnaasiumis aastatel 1917–1929 ja valiti 1939. aastal esimese naisena Tartu Ülikooli audoktoriks. Ta on valitud 20. sajandi 100 Eesti suurkuju hulka.
Miina Härma muusikaline pärand on lugupidamist vääriv – ta kirjutas üle 200 koorilaulu, oli dirigendiks kõikidel üldlaulupidudel, tema Karl Ferdinand Karlsoni sõnadele loodud „Tuljak“ kõnetab igat eestlast tänapäevalgi. Miina Härma „Tuljakule“ lõi tantsusammud Anna Raudkats ning sellisena on see iga üldtantsupeo grand finale.
Laulupidu 1928.a. dirigendipuldis Miina Härma., AM_12853:145 F 11687:145, Eesti Ajaloomuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/2039983
Sotsiaalainete praktikum “Erinevad Eestid”
praktikumid
Reedel, 7. oktoobril, oli hommikul seitsmest võimalik näha kooli poole kiirustavaid 12. klasse. Mis neid sedavõrd vara kohale ajas? Kas tehti pahandusi – sugugi mitte. Ind õppetöö vastu! Valikaine „Erinevad Eestid“ raames käiakse iga-aastaselt tutvumas mõne Eesti paigaga, mis suurematest keskustest eemale jääb.
Sel korral võõrustas esimesena Haapsalu ning tuttavaks sai Eesti ajaloos unikaalne rahvakild – rannarootslased. Muuseumipere julgustusel sai igaüks end tunda ka kohaliku moosekandina võludes hiiu kandlest mõned poognatäied etnomuusikat – Puuluup, hoia alt. Kui etnokulpide jagamisele kohe me siiski ei suundunud, siis järgmiseks supikulpi sai liigutatud küll. Vilistlane Anna Regina Kabral võõrustas meid piltilusas Altmõisa külalistemajas. Toit viis keele alla ning sai ka kuuldud turismisektoris tegutseva väikeettevõtja elu argipäevast ja unistustest. Loomulikult ei puudunud sooja vastuvõtu juurest ka karvased sõbrad, kes tungivalt nõudsid paitamist ja kõrva tagant sügamist.
Kõige lõbusa ja meeldiva kõrval ei saa jätta tähelepanuta ka traagilisi sündmusi. Buss jäi seisma Puise paadipõgenike mälestusmärgi juures. Kuigi reisil paitas osalisi kaunis sügispäike, läks mõte paratamatult neile ligi 80 000 mehele, naisele ja lapsele, kes sealsamas tormisel rannal seisid aastal 1944. Vaadates ülekoormatud kaluripaate, saatmas vaid teadmine, et kuskil 300 kilomeetri kaugusel on Rootsi ja seljataga punane õudus. Meenutasime ka 1944. aastal tehtud katset taastada põhiseaduslik riigivõim ning Otto Tiefi valitsuse viimast istungit mõni kilomeeter eemal Põgari-Sassil.
Viimase plaanilise peatusena külastasime Lihulat ning tutvumise sealse rahvakombestikuga. Kuigi viimase haldusreformiga lõigati neid Pärnumaa külge, ei lasknud Lihula gümnaasiumi võõrustajad end sellest pisiasjast häirida. Juba uksest sisenemiseks oli vaja end lunastada kohaliku kombestiku tundmisega. Lisaks õppekavaga tutvumisele ja klassikalisele Kahootile sai laulda ja ringmängida nii, et osavamad lahkusid Lihulast jõukamatena kui tulles.
Õhtusesse Tartusse jõudis reisiseltskond väsinuna, kuid tervete ja rahulolevateni. Suur tänu Alla Vinitšenkole, Kari Kalkile ja Kaarel Viljastele õppereisi korraldamise eest!
