Miina Härma

Miina Härma (1864–1941) oli teerajaja. Ta oli esimene eesti soost naishelilooja, esimene naisorelikunstnik ja esimene naisdirigent, üks esimese sinimustvalge lipu õmblejatest. Ta õpetas maailma esimeses eestikeelses gümnaasiumis aastatel 1917–1929 ja valiti 1939. aastal esimese naisena Tartu Ülikooli audoktoriks. Ta on valitud 20. sajandi 100 Eesti suurkuju hulka.

Miina Härma muusikaline pärand on lugupidamist vääriv – ta kirjutas üle 200 koorilaulu, oli dirigendiks kõikidel üldlaulupidudel, tema Karl Ferdinand Karlsoni sõnadele loodud „Tuljak“ kõnetab igat eestlast tänapäevalgi. Miina Härma „Tuljakule“ lõi tantsusammud Anna Raudkats ning sellisena on see iga üldtantsupeo grand finale.

Laulupidu 1928.a. dirigendipuldis Miina Härma.
Laulupidu 1928.a. dirigendipuldis Miina Härma., AM_12853:145 F 11687:145, Eesti Ajaloomuuseum SA, http://www.muis.ee/museaalview/2039983

Nepaali reisikiri vol 2

rahvatants sündmus avatar
  • Esimene hommik Dangis ehmatas meid heitliku ilmaga – pärast pikka bussisõitu Katmandust kostitas meid äike ja paduvihm. See möödus õnneks kärmelt ning päeva programm sai suurema viivitamiseta alata. Paraad läbi orru sängitatud Ghorahi linna viis meie pilgud ümbritsevatelt mägedelt meie ees tantsivatele India esinejatele – Koit ja Agnes jõudsid mõned kombinatsioonid juba paraadi ajal selgeks saada. Kontaktid ei jäänud vahetamata ka Botswana ja Lõuna-Aafrika Vabariigi tantsijatega, kelle rütmikas vilemuusika meid koheselt köitis. Peatselt saabusime esinemispaika, kus meid juhatati justkui rokkstaaridena ülemeelikust rahvamassist läbi – lugematu arv pealtvaatajaid tervitas meid igalt küljelt, tihti läänelikult lehvitades ja teise käega sündmust filmides. Tõesti, tunne oli võimas. Seekord esinesime “Kaera-Jaani” ja “Tuurit-Tuuritiga”, mõlemad hoogsad tantsud läksid publikule sarnase kiirusega peale ja südamesse.
  • Teiste riikide esinemise ajal saime tunda ka kuulsuse ahelaid – pildid. Pildid piltide alla, kõrvale ja peale. Küll pildid pereliikmetega ükshaaval, küll kiire video Malaisia esindusega. Oli selge, et sõbralikud ja uudishimulikud kohalikud tahtsid ikka põhjalikult jäädvustada kohtumist meiesuguse eksootikaga. Loetud tundidega õppisime hoiduma esinejate alale, ometi ei jaksa ükski eestlane nii palju naeratada.
  • Esinemise lõpul seadsime sammud tagasi hotelli. Üllatavalt sattus meie majutumine kokku langema suursuguse India pulmaga samas hotellis. Isegi poseerimisest kujunenud rammestus ei oleks suutnud meid tagasi hoida suu ammuli vahtimast kõike, mis seal sündis. Enim jäi meelde stseen elegantsest peigmehest, kes “oma peolt” tuuakse pruudi ja tema kaaskonna peole hobuste ja vankriga, diskotulede ja lightshow’ga.
  • Järgmisel varahommikul pakkisime end jälle bussi, et läbida veelgi konarlikemaid teid. Esimeses peatuses saime hommiksöögiks korraliku ülevaate kohalikust toidukultuurist: marineeritud teod, taignarullid ja köögiviljakrõps – mida rohkemat saakski tahta! Kõhud täis, rappusime edasi Lumbini, ehk Buddha sünnikoha, suunas. Mantrafestivali laulva kõne taustal paljajalu jalutades tegime mõned reisi kõige pikemad sammud sisemise rahu ja mõistmise suunas, mida saime koheselt praktiseerida järjekordsel 10-tunnisel bussisõidul Pokharasse.
  • Sisemise rahu olid meie kahjuks leidnud ka kohalikud mitmejalgsed just meie hotellitubadest, mistõttu pidi 6 meist leppima ühe kolmandiku voodikohaga ainsas turvalises toas.
  • Pokhara näitas end tõeliselt meile alles hommikul, kui tõusnud päikese paistel sillerdas suurjärve veepeal aimus mäeharjadest, mis linna ja veekogu ümbritsesid. Imeilus linn põhjendaks kasvõi üksi ära kõik senised väljakutsed. Rannapromenaad tundus nagu Pärnu, mäed järve vastaskaldal nagu vaade otse Šveitsist. Tagasi mõeldes jääb segaseks, et mis ime pärast ikkagi sealt ära tulime… Ah! Õige! Rahvatants ja esinemised! Pokhara esinemine oli senistest hektilisem. Jõudnud rongkäigu lõpuks järveäärsel väljal asuva lavani, ootasime kavas eelviimastena oma võimalust panna kontserdile meeldejääv punkt. Siis märkasime, et eestlastel jääb praeguse plaani järgi mõni minut etteantud ajast puudu. Et mitte jätta esinemisvõimalust kasutamata, ajasime sotid selgeks nii festivali direktori kui ka helimeestega ning pikendasime Eesti tantsuplokki tervelt ühe loo võrra – “Kui kallist kodust” ja “Merimies” jätsid õhtuhämaruses publikule särava mälestuse.
  • Järgmisel hommikul oli meil aeg broneeritud looduslikule ilule. Enne päikesetõusu ronisime lähedalasuva Sarangkoti vaateplatvormi tippu, kust avanes lummav vaade mitte ainult linnale ja järvele, vaid ka Annapurna mäestikule. Vastu vaatas muuhulgas ka Annapurna I, maailma 10. kõige kõrgem mäetipp ning üks ohtlikumaid kogu ilmas. Kuldses hommikukumas nautisime elu ja hetki, mil saame koos olla.
  • Viimastel tundidel Pokharas jagunes Härmatise reisiseltskond kolmeks grupiks, kes iseseisvalt uudistasid linna, aerutasid järvel ja veetsid muidu mõnusalt aega. Tohutu üllatusena avastasime pärast bussis kohtudes, et pea kõik meist olid leidnud üles ja kiindunud kohalikku riidepoodi, mida pidas südamlik noor naine kaugelenähtava hoole ja armastusega. Eestlased lahkusid sealt nii mõnegi kaugelepaistva kireva kleidi või armsa savist kruusiga.
  • On saabunud kätte meie seiklusjutustuse teine vahefiniš. Ees ootab senistest veelgi raskem (usute või mitte!) bussisõit tagasi Katmandusse, kus pidi viimase kahe kontserdiga tegema kindlaks, et tantsijatest jääb Nepali lavadele kõik, mida jätta annab. Kirjutame-loeme juba nädala pärast, kui saame kohtuda kohalike noorte koolilastega, jätta hüvasti meie armsa Katmanduga ning jagada meie teekonda tagasi koju. Seniks taaskord namaste!

OLULISEMAD LINGID

2019 Miina Härma Gümnaasium