20. jaanuaril külastas Miina Härma Gümnaasiumi abiturientide sotsiaalsuuna õpilaste meediatundi Liisa Salekešina MTÜ Mondost. Liisa Salekešina töötab Tartu Postimehe reporterina. MTÜ Mondo on arengukoostööle, maailmaharidusele ja humanitaarabile pühendunud sõltumatu Eesti organisatsioon, mille peamised tegevussuunad on arengukoostöö kohalike partneritega sihtriikides, maailmaharidustegevused Eesti avalikkusele, humanitaarabi andmine ja ülesehitustöö. Kõnealuseks tunniteemaks olid üldiselt uudised ning meediatarbimine ühiskonnas.

Esineja tutvustas esmalt lähemalt uudiste olemust ning seda, milline uudis olla võiks ja mida see sisaldama peaks. Traditsiooniline uudis koosneb pealkirjast, pildist, sissejuhatusest, sisutekstist ja väljajuhatusest. Üldiselt võib öelda, et uudis peab olema värske, oluline ja päevakajaline. Uudised võivad ühe liigina olla pehmed – näieks spordialased, kultuuriga seotud või haridusteemalised; neid on sageli huvitavam lugeda. “Vähem huvitavaks” võib nimetada teise liigina kõvasid uudiseid, mis kajastavad sõjalisi konflikte, poliitilist olukorda ja muid ühiskondliku tähtsusega sündmuseid. Pehme uudis on sageli emotsionaalsem ja isikukeskne, kõva uudis annab aga vastupidiselt erapooltetut ja objektiivset teavet.

Liisa Salekešina sõnul on olenemata traditsioonilisteks kujunenud reeglitest uudiste olemus pidevas muutumises ning võimalus neid edastada laieneb samuti igapäevaselt. Ühe edastusplatvormina võib tuua sotsiaalmeedia, kuid selle puhul tuleb olla kriitiline sisu tõesuses ja faktide õigsuses. 

Esineja kasutas uudise ja selles olevate oluliste faktide moondumise näitlikkustamiseks õpilaste peal “telefoni” mängu, kus moodustati meeskonnad, mille esindaja jäi klassiruumi, et kuulata ette loetavat uudist. Kuulamise järgselt pidid alates meeskonna esindajast teised liikmed uudist üksteisele edasi rääkima. Viimasena uudist kuulnud meeskonnaliige pidi uudisega seonduvatele faktiküsimustele vastama. Mängu kokkuvõtvalt võis tõdeda, et uudises olevad olulised faktid võivad läbi mitme edastaja kaduma minna. 

Ühe teemana tutvustas Liisa Salekešina koostöö ajakirjanduse ja erinevate organisatsioonide või vihjeandjate vahel; sealhulgas politsei, päästjate ja kiirabiga. Näitena oli toodud gaasiplahvatus Tartus, millest teadasaamine algas vihjetega müra ja suitsu kohta sündmupaigas. Vihjetele reageerisid päästemeeskonnad ning selle järgselt ka reporterid. 

Õnnetuste kajastamisel tuleb olla ettevaatlik, kuna tihti toidab puudulik informatsioon vandenõuteooriaid. Näiteks tõi Liisa Quebeci mošee tulistamise 29. jaanuaril 2017. aastal, kus rahva süüaluseks langes vale inimene. Nimelt oli uudises kirjas, et kinni peeti kaks meest, kellest üks oli tulistaja ning teine tunnistaja ning lisati juurde ka Mohamed Belkadhiri ja Alexandre Bissonnette’i nimed, kuid ei täpsustatud, kellele mis roll kuulus. Lugeja süüdistas esmajoones Mohamedi tulistamises “terroristi” stereotüübi tõttu, kuid tegelikkuses oli nimetatud isik hoopis juhusliku sündmuskohast möödujana tunnistaja poolel.

Meediatarbimise puhul julgustas Liisa Salekešina olema kriitiline “ekspertide” haridusliku tausta ja konteksti osas. Esineja tõi näitena selle, et suur vahe on molekulaarbioloogil ja molekulaarbioloogia vallas haritud inimesel. Esimesel juhul on tegemist tõsise eksperdiga. Teisel juhul võib olla tegemist inimesega, kes on näiteks muu alast haridust omandades osalenud molekulaarbiloogia kursusel, mis ei tee temast kindlasti veel molekulaarbiloogi. 

Paljudes uudistes esitatakse väide kontekstita, kuid konteksti lisamine muudab uudist täielikult. Näitena oli toodud väide, et pärast Pfizeri vaktsiini saamist katkes 12,8% uuringus osalenud naiste rasedustest, mis annab vaktsineerimisvastaste veendumustele hoogu juurde. Lisades väitele kontekst ehk see, et teadaolevatest rasedustest katkeb naistel loomulikul teel 10-25% rasedustest; olenevalt ema vanusest ja ümbritsevast keskkonnast. Väitest ja antud kontekstist lähtuvalt võib järeldusena öelda, et Pfizeri vaktsiin ei olnud katkenud raseduste põhjuseks, sest nende protsent jäi loomulie katkemiste protsendimäära sisse.

Esineja jagas ka oma kogemust seoses valeuudise avastamisega ja pani õpilastele südamele, et veidrana tunduvate uudiste või postituste puhul võiks usaldada oma kõhutunnet ja kontrollida, kas taoline uudis on ka mõnes muus väljaandes kajastatud või ümber lükatud. Allikate tõesuse puhul soovitas Liisa Salekešina läbi mõelda, kas need näevad välja ja kõlavad nagu uudisteväljaanded. 

Kokkuvõtlikult andis tund hea ülevaate uudiste olemusest ning mõtteainet sellest, kuidas olla allikakriitiline. Esineja näitlikustas kõiki seisukohti pildimaterjali ja tõestisündinud situatsioonide kirjeldustega, mis pani kaasa mõtlema ja äratas tähelepanu. (Autorid: Eeva-Lotta Herem, Liis-Aleksandra Boisen)